Flamenco

Flamenco- hispaania mustlasmuusika, -laul ja -tants, laiemas tähenduses elufilosoofia või elustiil on sulam erinevatest kultuuridest, mis kas otseselt või kaudselt on läbi sajandite mänginud olulist rolli Andaluusia - flamenco kodumaa - ajaloos.

Flamencos on mõjutusi india ja kreeka muusikast, Gregoriuse laulust, pärsia ja mauri meloodiatest, araabia hudadest, juudi itkudest, kastiilia romanssidest ning aafrika rütmidest, mis segunedes andaluusia rahvamuusikaga on moodustanud meloodiliselt huvitava ja rütmiliselt keeruka muusikavormi.

Sõna "flamenco" päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Ühe versiooni kohaselt tuleneb nimetus ladinakeelsest sõnast "flamma"— tuli. Arvatakse et flamenco juured ulatuvad tulekultuse aegadesse ning algselt oli tants rituaalne. Ka on leitud et märksõnad "tuline, leegitsev" sobivad iseloomustamaks flamencotantsu ja -laulu olemust.

Hispaania keeles tähendab flamenco: 1.) flaamlane, flaamipärane, 2.) flamingo, kõnekeeles ka ärpleja, praalija, kergemeelne, jämedakoeline. Esimene neist tähendustest on andnud alust arvamusele, et kuna suur osa mustlasi saabus Hispaaniasse Flandriast, hakati nii neid endid kui ka nende tantsu ja muusikat nimetama flamencoks. Flamingoga seostatakse flamencot, kuna tantsu graatsilised liikumised, kuninglik hoiak ja kostüümid meenutavad pisut seda uhket lindu.

Tõenäolisemaks võib aga pidada oletust, et mõiste flamenco on tekkinud araabiakeelsete sõnade "felag" ja "mengu"/felagmengu/, mis tähendab põgenikust talupoega, valesti hääldamise tulemusena.

Esimesed andmed flamencomuusikast ja-tantsust pärinevad 18. sajandist, ent ilmselt eksisteerisid flamenco primitiivsemad vormid Andaluusia mustlaskogukondades palju varem— jõudsid ju mustlased Hispaaniasse juba 15. sajandil, pärast Indiast väljasaatmist Timuri poolt u. 1400. a. m.a.j., teise versiooni kohaselt koguni 8. sajandil moslemi vägede järel (siit ka Põhja- ja Lõuna-Hispaania mustlaste keele, kommete ja temperamendi erinevus).

Flamenco tänapäevases mõistes hakkas kujunema 16. sajandil, kui Katoliiklikud Kuningad otsustasid inkvisitsiooni nõudel puhastada Hispaania kõigist vähemusrahvustest, kes ei soovinud vastu võtta ristiusku. Lahkuma pidid juudid ja moslemid, ning ka mustlased kes ei nõustunud paikse eluviisi ja kindlate töökohtadega. Pagendatud asusid gruppidena elama asustamata mägipiirkondadesse, kust sooritasid röövretki kristlikesse asulatesse, hankimaks toitu ja tarbeesemeid. Peagi ühinesid nendega ka kristlastest põgenikud.

Nii segunesid moslemi, juudi, india ning kristlik religioosne ja rahvamuusika ja arenesid ajapikku muusikavormiks, mida me tänapäeval tunneme flamencona.

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli flamenco lokaalse iseloomuga, hiljem levis ka teistesse Hispaania provintsidesse. Flamenco kui lavatants tekkis 19. sajandi lõpul. Flamenco kuldajaks peetakse nn. Café cantante perioodi 1860- 1900. a. Café cantante oli kohvik või kõrts, kus esitati flamencot (tänapäeva tablao flamenco eelkäija), esimene sellelaadne avati Sevillas 1842. a. Flamencokeskusteks kujunesid Café Silverio ja Café Burrero Sevillas, Café de Chinitas Malagas, Café Romero, Café de la Bolsa ja Café de la Union Madridis ning Alcazar ja Villa Rosa Barcelonas.

20. sajandi esimeseks veerandiks oli flamenco kommertsialiseerunud, muutunud peamiselt kõrtsimeelelahutuseks. Murrang saabus tänu Federico García Lorca'le ja Manuel de Falla'le, kelle initsiatiivil korraldati 13.- 14. juulil 1922 Granadas esimene andaluusia rahvalaulu festival Concurso de Cante Jondo, eesmärgiga säilitada ja propageerida flamencokultuuri. Algas nn. flamenco renessans. F. García Lorca'lt ilmus andaluusiaaineline luulekogu "Cante Jondo poeem", M. de Falla ja J. Turina kasutasid flamencomuusikat oma heliloomingus. Pea kõikjal Hispaanias korraldati flamencofestivale.

Praeguseks on flamencost kujunenud hispaania kultuuri lahutamatu osa. Kõikides suuremates keskustes võib leida tablao flamenco, palju on flamencoakadeemiaid ja -stuudioid, hispaania popmuusika on paljuski mõjutatud flamencost, filmides kasutatakse mustlastemaatikat jne.

Viimase 30. aasta sees on suur osa mustlastest jätnud oma kodupaiga ning asunud paremate töövõimaluste otsingul elama suurlinnadesse, eelkõige Madridi ja Barcelonasse. Paljud vanad mustlaskogukonnad, kus flamenco õitses ja arenes, on kadunud või urbaniseerunud. See peegeldub ka flamencos— noorema põlvkonna artistide looming on tugevasti mõjutatud jazz-, rock-, ja reggaemuusikast, laulude sõnad ei pärine enam rahvaluulest, vaid kajastavad tänapäeva suurlinna elu.